Kauged sided lühilainel, isegi QRP ja matka-QRP tingimustes, on ammu muutunud tavaliseks.
Jah, kui ma 30 aastat tagasi pidasin 30 meetri sagedusalal 15-vatise võimsusega oma esimese telegraafiside Jaapaniga, hüppasin raadiotoas ringi nagu õnnelik jänes. Täna aga, kaasaegse tehnika ja tehnoloogiate juures, ei tekita side 17 tuhande kilomeetri kaugusele suhteliselt väikese võimsusega enam suurt vaimustust. Juba üle kahe aasta olen lühilainel väga-väga harv külaline. Läksin täielikult üle kõrgematele sagedusaladele…
Omal ajal rääkisin selles foorumis levi eripäradest ja QSO pidamise võimalustest sellistel sagedusaladel nagu 144 MHz ja 432 MHz. Troposfäärilevi korral oli mu sidekauguse rekord 5-elemendilise antenni ja QRP-võimsusega (144 MHz-l 50 W) 1450 km. Sporaadilise E-kihi levi ajal kasvas sidekaugus 2000 kilomeetrini ja veidi rohkemgi. 432 MHz-l oli mu kaugeim troposide 1270 km. Meteoorid ja Kuu, juba teise antenni ja 500 W võimsusega, tähendavad hoopis teisi kaugusi ja teisi elamusi. Kuid see lugu ei räägi sellest.
2018. aastal, kui mul olid olemas 144/432/1296 MHz antennid ja transiiver, otsustasin proovida sidet satelliitide kaudu. Loomulikult olid need tüüpilised FM-režiimis madalal orbiidil tiirlevad „linnud“ nagu SO-50, AO-91 jt. Maksimaalselt 5-vatise võimsusega ei avastanud ma enda jaoks sisuliselt midagi uut peale vastumeelsuse nende satelliitide vastu. Endise NSV Liidu kohal lennates muutusid need linnud kurtide operaatorite repiitriks: nad karjuvad, aga ei kuule midagi. Karjuvad kõik korraga, justkui käsu peale. Pidanud selle müra kaudu paar-kolm sidet jaamadega, kelleni jõuan rahulikult ka 144 MHz-l meteooride või isegi tropo kaudu, loobusin sellest ettevõtmisest. Kuid eelmise aasta lõpus otsustasin satelliitidele uuesti pilgu heita, nüüd juba mitte FM-, vaid lineaarsatelliitidele, ja avastasin hoopis teistsuguse maailma. Kõrgematel orbiitidel SSB/CW-režiimis töötavad satelliidid FO-29, AO-7, RS-44 jt avavad võimalused tõeliseks DX-iks.
Esimene telegraafiside üle 6000 km kaugusele oli USA Maine'i osariigi jaamaga NA1ME. See tekitas teatava hasardi. Edasi tulid sided Indiaga, Araabia Ühendemiraatidega ja Euroopaga, kogunema hakkasid lokaatorruudud ning täna on mul satelliitide kaudu töötatud 164 ruutu. Esimene tõeline DX ja ühtlasi esimene kaugusrekord, 7790 km, oli 15. märtsil telegraafiside Tai jaamaga E21EJC. Selle QSO ajal oli maksimaalne võimsus 25 W. Antennid: 7 elementi 144 MHz-l ja 14 elementi 432 MHz-l.
See QSO äratas satelliitsidekogukonnas huvi ning e-postile hakkas saabuma ettepanekuid kokkulepitud sideks (skedideks). Ja läks lahti: uued osariigid, Jaapan, Aafrika (Kanaari saared), Kanada jne. Mais sain skedi ettepaneku Oregonist, Caseylt, KI7UNJ. Kaugus polnud naljaasi, 8116 km, ja satelliidi parim üleminek langes 27. augustile. Ülemineku tingimused olid ainulaadsed. Side pidamiseks oli meil veidi üle pooleteise minuti ning satelliidi RS-44 kõrgusnurk oli negatiivne, –0,3 kraadi. Tegelikult horisondi taga. Kuid see oli selle kosmoselinnu parim pakkumine ja me otsustasime riskida.
Casey ronis kokkulepitud ajaks umbes 1 km kõrgusele mäele, mina aga… mina olin nagu tavaliselt oma madalas kohas, antenn umbes 30 meetri kõrgusel merepinnast. Ainus pääsetee on avatud vaade merele N–NW suunas. Antenn oli suunatud 335 kraadile ja ootas satelliidi ilmumist. Casey saatis pilte oma asukohast, ülelendavast biplaanist jms. Tehnika poolest olime praktiliselt võrdsetes tingimustes: mõlemal Icom IC-9700, erinevus oli vaid antennides. Temal Arrow II, minul PA144-432-21-3B. Kokkuleppel kasutasime kindluse mõttes 100 W võimsust.
Saabus tõehetk. Kell 20:55 UTC hakkasin Caseyt kutsuma ja… kuulsin teda peaaegu kohe. Vahetasime SSB-s kiiresti raportid ja jõudsime ka nende kättesaamise kinnitada. Tundsin samu tundeid nagu 30 aastat tagasi. See oli uskumatu: satelliidi negatiivne kõrgusnurk, kaugus veidi üle 8000 km, ja meil õnnestus pidada kindel side. Seda QSO-d jälgisid mitu jaama USA-s ning kohe hakkas sõnumeid tulema. Minu jaoks uus rekord, Casey jaoks järjekordne ebatavaline side. Tema rekord sellel satelliidil oli 8400 km satelliitside ässa F4DXV-ga eelmise aasta oktoobris.
Praegu on mul kalendris uue aastani 32 skedi, peamiselt USA, Kanada ja Jaapaniga. Veidi üle aasta lineaarsatelliitidel töötades on mul 345 sidet, 47 riiki ja 164 ruutu. Lühilainega võrreldes pole see arv justkui suur, kuid siin on teised tingimused.
Mida on vaja lineaarsatelliitide kaudu side pidamiseks? Eelkõige 144/432 MHz dupleks-transiiverit või kahte transiiverit. Paljud satelliidiside välitööde harrastajad kasutavad paari FT-817 (818). Ja loomulikult antenni. Enne skedi Caseyga pidasin 4 QSO-d tuntud satelliidiruutude avajaga Alaskal, Tyleriga, WL7T. Ta avas nädala jooksul üle 10 seni kättesaamatu ruudu, kasutades Arrow II antenni ja kahte Icom IC-705 transiiverit (10 W).
Nii et 8000 km 144 MHz-l on lihtne.